Anne Rande kõne uue maja avamisel 7. jaanuaril 2008

Nüüd on TA siis valmis, see kaua tehtud ja tõepoolest kaunikene!

Kuigi jagatud rõõm olevat kõige suurem rõõm, on ikkagi pea võimatu kirjeldada seda ülevat tunnet, mis mind Eesti Lastekirjanduse Keskuse uue kodu avamisel valdab.

Aastakümneid laste lugemise ja lastekirjandusega tegeleva keskuse eluloo pikkuseks saab 2008. aasta sügisel uhkelt kirjutada 75 aastat. Sünnipäevakingitus on uskumatu – päris oma maja nelja korruse ja 1001 ruutmeetriga pealinna südames Pikk 73, vanalinna teiste väärikate muinsusmajade keskel.

Siinkohal sügav kummardus Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumile, eriti aga endisele kultuuriministrile Urmas Paetile, kes tuli, nägi, mõtles ja otsustas. Me täname teda usalduse eest!

Kuigi ruumide kujundamisel tuli lähtuda muinsuskaitse ning tuletõrje rangetest ettekirjutustest, üritasime olude sunnil kümneid kordi ümber tehtud sisekujundusest ikkagi võtta maksimumi, et pakkuda tulijatele unustamatuid muljeid, äratundmisrõõmu, emotsioone, mis tekitaksid lugemisisu ka nendes, kes seni pole raamatust eriti midagi pidanud. Meie soov on anda eeskätt lastele ja noortele võimalus kuuluda nende väljavalitute hulka, kes sisse astudes võivad tunda uhkust ja rõõmu, sest just nende jaoks on see maja nii ilusaks, põnevaks ja ainulaadseks tehtud. Maja, mis peaks lisama igale sisenejale väärikustunnet. Maja, mis peaks tekitama igas tulijas tahtmise muutuda paremaks. Maja, mis peaks ärkvele raputama ka kõige tuimema ja ükskõiksema inimese. Ühesõnaga, tegijad on andnud endast parima, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse uuest kodust kujuneks tõeline paradiis kõigile neile, kes vähegi huvitatud kirjasõnast ja lasteraamatust.

Et oma silm on kuningas, tuleb seda silmailu, hingerõõmu ja vaimukosutust päris kindlasti ise vaatama tulla. Järgnevate ridadega üritan tekitada isu eeskätt täiskasvanutes, lapsevanemates, et nad võimalikult kiiresti sammud Pikale tänavale seaksid.

Esimesel korrusel üllatab uhke juugendlaega teenindussaal. Lagi, mis tuli välja paksude värvikihtide alt, oli väga viletsalt säilinud, kuid restauraatorid on teinud sellega imet – pilt, mis täna avaneb, on uhke küll. Lisaväärtuseks fakt, et juugendlagesid on meie pealinnas vaid mõni üksik.

Samal korrusel ootab huvilisi Edgar Valteri galerii. Kuna vanameistri lähedased annetasid tema tuhandetesse taiestesse ulatuva loomingu Eesti Lastekirjanduse Keskusele, on galerii austav ülesanne need kunstiteosed ajapikku vaatajani tuua. Maja kolme maapealset korrust läbib pildigalerii, kus silmailu pakuvad eesti ning tulevikus ka teiste maade lasteraamatukunstnike illustratsioonid.

Teine korrus on tõeline üllatustekorrus. Kalliskivi number üks on kahtlemata lastekirjanduse varakamber, mida sisuliselt võib nimetada eesti esimeseks lasteraamatumuuseumiks. Head äraolemist ja avastamisrõõmu peaks siin jaguma kõigile, sest just nendes ruumides raamat sõna otseses mõttes lähendab ja ühendab erinevaid põlvkondi. Üllatused jätkuvad sama korruse rõdusaalis ja luugisaalis, mille kalliskivide sära peab ilmtingimata ise imetlema.

Kolmanda korruse pööningusaal paneb ahhetama iga siseneja. Uudishimu suurendamiseks ütleksin vaid, et tulija satub imeilusasse muinasjutumaailma, mille ainulaadsus köidab esimesest hetkest.

Ühesõnaga, maja on nii põnev, et tahaks kõva häälega hüüda: mis te veel ootate, tulge jooksuga sellest kõigest osa saama!