Paul Johannes Kalda. Pikk 73

Tahtsin ühel reede õhtul midagi lugeda, aga kuna mul kodus ühtegi huvitavat raamatut polnud, suundusin raamatukokku. Raamatukogu asus vanalinnas Pikal tänaval. Kui lõpuks raamatukokku jõudsin, oli kell kaheksa. Ma lükkasin massiivse nikerdatud ukse lahti. Raamautkogus ei põlenud ükski lamp, aga ma ei pidanud seda imelikuks, sest mõistsin, et raamatukogu hoiab masu tõttu elektrit ja ühtlasi ka raha kokku. Valvelauas ei istunud kedagi, aga eeldasin, et valvelauatädi on tagaruumidesse kohvitama läinud. Astusin lugemissaali, et raamatut laenata. Ka lugemissaalis polnud kedagi, kuid eeldasin jällegi, et lugemissaalitädike oli koos valvelauatädiga kohvitama läinud. Otsustasin laenutada endale „Krahv Monte-Cristo“, aga kuna lugemissaalitädike polnud ikka veel kohvitamast tagasi tulnud, otsustasin teda mitte segada ja kirjakese jätta. Jätsin lugemissaalis olevale lauale väikese sedeli teatega, et laenasin raamatu, ja astusin „Krahv Monte-Cristo“ kaenals eeskotta. Märkasin, et keegi istub valvelaua taga, aga see keegi ei olnudki valvelauatädi, vaid hoopis raamautkogu direktor. Ma laususin talle viisakalt tere ja suundusin välisukse poole.

„Oota,“ lausus direktor mahedalt ja naeratas suure naeratuse.

Nägin, et tal olid inimesehammaste asemel verised vampiirihambad. Ma hakkasin kartma ja jooksin, isegi teadmata miks, trepist üles teisele korrusele. Raamatukogu direktor jooksis mul kogu aeg kannul. Teiselt korruselt jooksin raamatukogu pööningule. Ma jooksin kähku ühe Piret Mildebergi meisterdatud hiiglasliku hampelmanni taha ja jäin direktorit ootama. Direktor tormas sisse ja hakkas mind kohe otsima. Hampelmannide taha ta õnneks ei vaadanud. Kui ta oma otsimisega pööningu kõige kaugemasse nurka oli jõudnud, sööstsin ma pööningutrepist alla teisele ja selt esimesele korrusele. Nüüd istus valvelaua taga valvelauatädi. Kuid kurvastusega märkasin, et ka tema on vampiir. Ma jooksin välisukse poole, aga valvelauatädi sööstis nagu rakett enne mind ukseni ja tõkestas mu tee. Ma virutasin talle oma laenatud raamatuga vastu pead. Valvelauatädi tõmbus minust eemale ja ma sain uksest välja lipsata. Otsustasin minna raamatukogu kõrval olevasse hotelli „Kolm Õde“ abi küsima, aga hotelli uksest astusid välja kolm punaste silmade ja pikkade küüntega vana naist. Need olid kolm õde. Ma pistsin karjuma ja jooksin koju. Järgmisel päeval läksin natuke hirmunult raamatukokku „Krahv Monte-Cristot“ tagasi viima. Nägin, et raamatukogul oli uus direktor. Uued olid ka kõik teised raamatukogu töötajad.

Paul Johannes Kalda, Tallinna 21. kool, 5^b klass