Mark Vaino. Franki kummitustemaja

See lugu juhtus 800 aastat tagasi. Ühes vanas linnamajas elas pois nimega Frank. Ta elas seal täiesti üksi ja läheduses polnud ühtegi sõpra. Paar kvartalit eemal elas aga üks kuri vanamutt, kelle nimi oli Marta. Poisile ei meeldinud vana Marta üldse, sest ta oli üleni kahtlane kuju, kes oli arvatavasti teinud midagi hirmsat. Mida täpselt, seda Frank ei teadnud, aga imelik oli ta küll.

Vanamutt Marta oli pool nõid ja pool inimene. Ta teadis palju ja segas kokku hirmuäratavaid nõiajooke. Õhtuti võis maja ümber näha erinevaid inimesi.

Millegipärast tõmbas Franki väga selle maja poole ja mida suuremaks ta kasvas, seda väiksemaks jäi hirm ja kartus nõia ees.

Ühel päeval võttis ta julguse kokku ja otsustas majja sisse ronida. Ta valis selleks kaua akent ja lõpuks otsustas kõige kõrgema ja väiksema kasuks, kuhu pääses maja kõrval kasvava puu okstelt.

Maja seestpoolt ei olnud nii hirmuäratav. Siin lõhnas hästi ja kuna Frank leidis toast mõnusa kõrge seljaga tooli, tuli tal sellele istudes kiiresti uni peale.

Suur oli ta ehmatus, kui ta kellegi kiljatuse peale üles ärkas. Marta seisis tema ees, küünal käes, ja vaatas teda õige vihase näoga. Ta tiris poisi koos endaga kööki suure paja juurde, kus podises ilus helekollane jook, mis nägi välja nagu limonaad. Ta pakkus jooki Frangile. Moo ütles talle, et see jook on segatud vastikute laste taltsutamiseks. Niipea, kui Frank seda jõi, muutus ta rahulikuks ja rõõmsaks. Sellest ajast sai Frankist nõia vabatahtlik vang. Esialgu aitas ta kergemaid töid teha ja talle meeldis pealt vaadata, kuidas moor köögis rohtusid kokku segab, ise paksust raamatust järge vedades. Kedagi ei hoitud siin pimedas ja luku taga, nagu Frank oli kartnud. Inimesed käisid sisse ja välja, et saada rohtu haiguste vastu. Moo õpetas Frangile lugemist ja varsti ei saanud poiss enam raamatuteta elada. Ta luges palju põnevaid lugusid moori suures kapi sisse peidetud raamatukogus, mille kohta keegi ei tohtinud teada. Vanal ajal ei osanud Frangi sugused poisid lugead.

Läks mööda aastasadu, enne kui moori kapi sisse peidetud raamatukogu avastati. Selle leidis maja uus omanik, kes oli kunagine raamatupidaja ja kes mõtles rajada majast raamatukogu. Kuna härrale meeldisid lapsed ja kirjandus, pani ta raamatukogule nimeks Lastekirjanduse Keskus. Algul oli mees Franki jooksu ja hääli kuuldes hirmunud, aga ajapikku harjus ta nendega ära.

Nii saigi alguse Eesti Lastekirjanduse Keskus.