Johanna Randmann. Ysbryd'i maja

Tere, minu kallis sõber! Kuna olen juba piisavalt vana, tahan sulle jutustada ühe loo, mis räägib ühest suurest majast ning mis siiani püsib meie kallil kodumaal. See on lugu, millest ei saa loobuda ükski noor ega ka täiskasvanud inimene, sest seda lugu räägitakse vaid korra. Ikka veel elan ma siin majas, kuigi see on päris korralikult ümber ehitatud. Minu ainsaks sooviks on jätta see maja sellisena, nagu see oli aastal 1901, sest siis paistis ta välja kõige ilusamana. Ma ei kurda selle üle, mis siin praegugi on, aga minu vanas majas olid kõik minu kallid mälestused, mis on nüüd ära uhutud.

Olime just perega oma uude majja sisse kolinud ning ma tahtsin juba kohe maja uudistama asuda. Tuhnisin läbi terve esimese korruse ja tegin järelduse, et seal paistis kõik korras olevat. Vaatasin üle ka teise korruse, mis tundus juba hubasem, kuid miski mu sisemuses ütles, et midagi on selles majas veel olemas. Nägin, et ühest toast läks keerdtrepp veel kuhugi üles ja just sinna ma minna tahtsingi. Ronisin üles kolmandale korrusele ja nägin enda ümber tolmu ja mustust. Ma ei hoolinud sellest, kuid ma teadsin, et emale see ei meeldi. Siin oli huvitav. Enne meid oli siin veel keegi elanud. Järeldasin seda sellest, et siin korrusel oli palju vanu raamatuid ja muid sääraseid esemeid – kõik kola täis. Pööningul oli ka vana kiiktool, kuhu end mugavalt istuma seadsin. Võtsin paar raamatut läbilappamiseks ja hakkasin neid uurima. Raamatu sisu lugedes märkasin, et tekst on veider ja kuidagi imelik. See rääkis olenditest, haldjatest, härjapõlvlastest, nõidadest ja erinevatest võluritest, nende asukohtadest ja äkitselt libises midagi raamatu vahelt. Krjasin selle maast üles. Kiri.

Kui sa seda kirja loed, siis kirjutatakse sind kohe raamatusse, kus on kirjas kõik võlukunstiga seotud inimesed. Sind ümbritsev tuba muutub aastas korra teistsuguseks ehk teisisõnu öeldes ilmub siia iga septembrikuu alguses üks trepp, millel on mitu tuhat astet. Kui sa oled suuteline selle läbima, ei pääse sa siis oma uuest maailmast tagasi. Sa näed seda treppi ainult korra, mis tähendab, et pead valima kahe elu vahel, kas jääda siia, kus asud praegu, või minna maailma, kust päris maailma saavad ainult truud hinged.

Ma lugesin kirja mitu korda läbi ja ma jäin mõttesse. Varsti hüüdis ema, et aeg on juba magama minna.

September

Ma polnud muutunud ning ma olin sama vana kui praegu. Õhtu oli juba käes ja ma ootasin pööningul trepi saabumist. Kell sai kaksteist. Sähvatas erkroheline valgus ning mu ees laius suur puidut trepp, mis oleks siin olnud nagu algusest peale. Mõtlesin veel kord hoolikalt teo üle järele ning otsustasin siiski mitte minna.