Helena Sultson.Tondilugu

Ammusel ajal pärandati lugusid põlvest põlve. polnud vahet, kas tegu oli nalja- või tondilooga. Tihti juhtus, et erinevates suguvõsades liikuvatel juttudel oli üks ja sama alus, kuid lugu see-eest sootuks teine.

Kadi oli üsna tvalaline tütarlaps. Ta käis koolis, mängis sõpradega ja armastas joonistada. ebatavaline oli tema juures fakt, et teda võis kutsuda lausa tondilugude raamatuks. Kadi teadis lihtsalt rohkem tondilugusid kui ükski temavanune laps. Kõik vanaema või vanaisa räägitud lood olid tal algusest lõpuni peas ning igal suguvõsa kokkutulekul oli tema see, kes käis inimese juurest inimese juurde palvega mõnda tondilugu kuulda. Sõprade seltskonnas võis ta lausa mitu tundi rääkida erinevaid kõhedusttekitavaid lugusid.

Kadi suurim unistus oli kolida suurena Tallinnasse elama, sest kõige rohkem teadis ta tondilugusid just sellest linnast. Kadi arvates olid Tallinnast rääkivad tondilood kõige huvitavamad. Kadi teadis tondilugusid rääkida nii Teletornist kui ka näiteks pisikesest hallist majast vanalinnas. Ainuke maja, mille kohta Kadi mitte ainsatki tondilugu ei teadnud, oli salapärane maja Tallinna vanalinnas Pika tänava lõpus. Kadi teiseks unistuseks oligi selle maja külastamine.

Ühel päeval teatas õpetaja, et novembris toimub sügisreis Tallinnasse. Ööbimine pidi toimuma õpetaja vanatädi korteris vanalinnas. Sellest päevast peale ei suutnud Kadi muust mõelda. Oma unistuse täitumiseks pidi tüdruk aga välja mõtlema vettpidava plaani.

Aeg venis teo tempos, kuid lõpuks jõudis siiski kätte 12. november, mil kõik õpilased kooli ette kogunesid, reisikotid käes. Loomulikult oli Kadi esimene, kes koolimaja ees külama ilmaga teisi ootama pidi. Üsna varsti saabus klassijuhataja ning varsti peale teda ka buss.

Tallinnas külastasid na kõigepealt Teletorni, siis aga käisid õpilased kohvikus söömas. Peale seda seadsid õpilased sammud vanalinna poole, et oma ööbimiskohta jõuda. Maja, kus elas õpetaja vanatädi, oli valget värvi ja sellel olid suure dpruunid uksed. Korterisse jõudnud, avastati kohe, et on ka teine korrus. kohe kiskus vaidluseks, sest kõigil oli soov magada teisel korrusel. Kadil oli ükskõik, seega magas ta koos paari õpilasega allkorrusel.

Üsna varsti hakkas hämarduma ja õpilased hakkasid järjest magama jääma. Kadi ei suutnud uinuda. Tema kõhus keeras ja ta mõtles mitu korda oma plaani läbi. Paari tunni pärast oli korteris täielik vaikus ning Kadi tõusi vaikselt istukile, et kontrollida klassikaaslaste und. Kõik magasid. Kadi võttis padja alt kampsuni, pani selle selga ja hakkas ettevaatlikult korteriukse poole kõndima. Ta kõndis kikivarvul ja kartis hullupööra vahele jääda. Kui ta ukseni jõudis, võttis ta oma jalanõud endale kätte ja avas ülima ettevaatlikkusega ukse.

Ta pani koridoris põlema lambi ja kõndis alla tänavale. Ta seisis keset hämarat vanalinna tänavat oma õhukese kampsuniga. Kadi pani kärmelt jalanõud jalga ja hakkas liikuma vasakule poole, jälgides hoolikalt tänavasilte, maju ja oma seljatagust. Ta vaatas korraks taevasse ja märkas täiskuud. Kadi teadis, et täiskuu toob halba õnne, kuid see teda ei heidutanud. Ta kõndis niimoodi mööda tänavaid umbes 20 minutit ning jõudis siis lõpuks kollase maja ette.

Sellel maja olid suured rauast uksed, mis Kadile ei avanenud. maja kõrval märkas ta aeda. Kadi sisenes sinna ja jõudis maja tagaukseni, mis oli pärani lahti ja milest paistis kottpime koridor. Kadil hakkad tõsiselt kõjhe, kuid mõelnud vaevale, mida ta juba näinud oli, tundus talle naeruväärne nüüd allla anda ning ta läks uksest sisse. Koridori lõpus nägi ta heledat valgust, mille suunas ta liikuma hakkas. Paari sammu pärast kuulis Kadi oma selja tagant ukse kääksumist, mille peale ta automaatselt ümber pööras. Ta nägi, et uks oli iseenesest rohkem kinni läinud. Kadi rahustas ennast, sest oli juba ennegi väljas kõva tuult tundnud, ja jätkas valguse poole liikumist. Nüüd nägi ta valgusega täidetud toas varje, mille peale ta sammu aeglustas ja toa poole hiilima hakkas. Järsku nägi Kadi enda ees uhkes kleidis naist, kes talle oma käe sirutas ja lausus: „Maria, mu lapsuke.“

Kadi oli hetkeks täiesti kivistunud ja jälgis hirmu täis silmadega naist enda ees. Järgmisel hetkel põrutas Kadi tulistjalu ukse poole, kuid see hakkas juba rohkem kinni minema. Viimasel hetkel pani Kadi käe ukse vahele, lükkas selle jõuga lahti ja jooksis ööbimispaiga juurde, mis tundus tol hetkel maailma kõige turvalisem paik.

Kadi avas korteriukse, pani selle kinni ja pidi ennast poolsurnuks ehmatama, sest tema ees seisis korteriomanik, õpetaja vanatädi. Nad vaatasid üksteist täies vaikuses, kuni prou Kadi oma tuppa kutsus.

Seal pidi Kadi vanatädile kõik ära rääkima, mille peale too ehmus, kuid samas kiitis Kadi tema julgus eest. Vanatädi seletas tüdrukule, et selles majas elas 50 aastat tagasi üks naine, kellel polnud ühtegi sõpra ega last ja kes ootas igal õhtul, et tema väidetav tütat Maria tema juurde tuleks. Vanatädi seletas, et paljud usuvad, et see hull naine kummitab siiani selles majas, oodates oma tütart. Kadi oleks kuulanud veel palju jutte, kuid tal kästi magama minna.

Terve öö ei saanud Kadi und, sest mõtles naisest ja majast, mida t akunagi nii väga oli tahtnud külastada. Hirmsa kogemuse positiivne külg oli see, et Kadi teadis nüüd jutte peaaegu tervest vanalinnast.

Helena Sultson, Tallinna 21. kool, 6^a klass