Helen Laane. Väike tont

Kui kustutatakse viimane Lastekirjanduse Keskuse tuli ja maja jääb terveks ööks tühjaks, ärkab üles väike tont. Ta ringutab ja hõljub raamatukogusse lugema. Talle meeldib alustada ööd raamatu lugemisega. Kõik raamatud on tondil juba kaks korda läbi loetud ja praegu on tal kolmas ring pooleli. Kõige rohkem meeldivad talle õudukad, kuid ka teised raamatud on huvitavad.

Pärast lugemist suundub ta trepi poole. Seal on tore mängida. Kõige lõbusam mäng on tondi arvates kriuksutamine. Ta hõljub muudkui trepist üles-alla ning vahepeal puudutab varvastega trepi astmeid, nii et see koledasti kriuksub.

Varsti aga tüütab see mäng ära ja tont kiirustab pööningule. Seal on palju huvitavaid mänguasju. Pööningul on kõige toredam mängida mänguasjajahti. Tont plaksutab käsi ja kõik mänguasjad ärkavad ellu. Nad pistavad jooksu, et tondi eest peitu minna. Tont ajab neid taga ja huilgab, kuidas jaksab. Kui ta mõne neist kätte saab, viskab tont ta põrandale ja mänguasi jääb liikumatuks.

Peagi on kõik mänguasjad kinni püütud ja mäng on läbi. Siis hakkab tont tuult mängima. Ta hõljub mööda maja ringi ja vilistab kõvasti. Nagu üks korralik tuul ikka, ajab ta kõik asjad segi. Raamatud lendavad põrandale, mänguasjad laiali ja kõik toolid kukuvad ümber. Siis hakkab ta bussi mängima. Ta kihutab ringi ja põriseb nagu päris buss. Bussimäng lõppeb tavaliselt avariiga, sest tont põrutab vastu kappi.

Päikesetõusul hakkab tont tavaliselt koristama. Vahel juhtub, et keegi saabub varem tööle. Siis ei jõua tont kõike ära koristada ja majas valitseb täielik tohuvabohu. Kuid samal ajal, kui keegi ei näe, koristab tont ikkagi kõik ära, sest talle meeldib korras maja.

Helen Laane, Tallinna 21. kool, 5^b klass