Dan Maapalu. Libahunt ja ahelad

Jälle see kolin, krigin ja verdtarretav ragistamine ahelatega. Südantlõhestavad karjed kiusavad juba niigi vana raamatukogu Pikal tänaval.

Karjed ja ahelad olid juba mitu aastat enne raamatukogu, kuid kindlaks on tehtud see, et karjed ei kuulu sellesse maailma, kus meie elame. Mõni vapram on läinud asja uurima ja ei ole enam iialgi tagasi tulnud. Iga kord, kui inimene sinna kaob, muutub karje ainult hullemaks ja jubedamaks.

Päeval ei ole seda kõike kuulda, kuna päike lämmatab hääled ning karjed vaid mõneks tunniks. On saadud videotele salapärase looma kujutis, kes ahelatega mööda raamatukogu ringi roomab, jättes endast maha verd, mis pigem valget mäda meenutab. Osa arvab, et see on libahunt, teised aga, et see on surmakuulutaja. Kuid tuleks ka rääkida sellest, kuidas see kõik juhtus.

Oli aasta 1959, mil maja kuulus ENSV kultuuriministeeriumile. Maja oli korrast ära ja seda ei tahetud, kuid kultuuriministeerium sai selle endale. Mõnedes kroonikates on mainitud, et seal hoiti midagi, mis paneks isegi kuradi kohkuma. Öeldud on, et seal pesitses libahunt, kes päeval oli kui kõige vaguram inimene, kuigi ahelates, aga öösel põrgu ise, kes rebis mitmel inimesel, kel temast kahju oli, kõik jäsemed oma hammastega otsast. Lõpuks otsustati, et loom tuleb ära tappa. Sinna saadeti viiskümmend meest, kes kõik olid hambuni relvastatud. Kui libahunt seda nägi, läks ta raevu. Ta rebis end ahelatest lahti ja hakkas märatsema. Osal tiris ta käppadega jalad otsast, teistel aga kiskus välja siseelundid ja silmad, kuid ühel mehel oli kaasas rist, mida libahunt kartis. Mees needis libahundi, kes oleks muidu ta tapnud: „Libahunt, kes sa kardad risti, et sul ei oleks elus lusti, kuni mina ja mu järglased siin ilmas elavad, ei saa sa selle hoone keldrist väljuda.“ Neid sõnu lausudes tekkis mehe ümber valgus ja ta oli ainus, kes pääses koleda looma käest. Valgus kandis mehe otse ukse juurde ning mees kadus maja juurest nagu tuul oma naise ja laste juurde.

Paraku olid libahundi võimed väga tugevad ja ta suutis iga päeva tagant keldrist välja tulla.

Mõne päeva pärast pandi maja ette silt: „ELAMISEKS KÕLBMATU“ ja sinna majja ei asunud kedagi, sest kriiskeid oli kuulda ka väljapoole maja ning keegi ei julgenud sinna minna. Mõned poisikesed tegid nalja ja läksid majja, kus elas libahunt. Oli kolmas päev ja libahunt oli jälle majas liikvel. Poisikesed nägid teda ja hakkasid karjuma.

Hommikul leiti nende kehad pärani suu, silmade ja kangestunud käte ja jalgadega aknast välja riputatult. Uudis poistest levis kui kulutuli ja linna nõukogus otsustati, et maja tuleb ära põletada. Öösel läksid mehed ja naised tikkude ja bensiiniga maja poole, et see lõpuks ära põletada. Eest leidsid nad aga nii võimsa tule, mis hoopis rahva põlema pistis. Nad jooksid hullunult mööda linna ja põlesid pealaest jalatallani krõbedaks. Saadi aru, et maja peab alles jääma.

Aastal 2004 tehti sellest raamatukogu, aga see põrgulooma ei häirinud. Mees, kes pani libahundile needuse peale, suri mitu aastat tagasi ja tal oli järel vaid üks järglane, lapselaps Juhan, kes hoolimatult ütles oma viiendal sünnipäeval: „Libahunt, sa oled paha. Igast Jumala kolmest päevast pead sa kaks istuma ahelates ja piinlema niikaua, kuni ma elan ja 3 kuud pealekauba“. Juhan suri 2010. aasta viiendal oktoobril vähki. Libahundil oli peaaegu vaba voli minna kuhu iganes, Aga talle meeldis raamatukogu ja ta otsustas, et jääb sinna aastani 2011 ja siis ei peata teda keegi ja ta rebib meil kõigil otsast käed ja jalad ja silmad. Praegugi kuuleme öösiti kolme poisi hirmu, viiekümne mehe karjeid ja libahundi piinu ahelates, mis teda veel natuke kinni hoiavad.

Dan Maapalu, Tallinna 21. kool, 6^b klass