Ivar Soopan

Sündinud 1971. aastal Tartus. Koolis käinud Mulgimaal Karksis ja Karksi-Nuias. Aastal 1993 asus elama Haapsallu ja tööle kohalikku ajalehte Läänlane. Samal aastal läks tööle Eesti esimesse eraajalehte Lääne Elu, kus oli 1998. aastani. Aastail 1998–2008 töötas Eesti Päevalehes. Alguses kujundaja ja reporterina, siis toimetaja ja uudistetoimetuse juhatajana. Sellesse aega jäävad kümned reisid maailma kriisipiirkondadesse, kust ta kirjutas sõdadest, looduskatastroofidest, riigipöördeist jms. Praegu elab taas Haapsalus ja töötab vana armastuse Lääne Elu juures peatoimetajana.

Esimene raamat – “Tappev uudishimu” – ilmus 2008. aastal ja see räägib ajakirjaniku tööst sõjasituatsioonis. Raamatu sündmused põhinevad Iraagis 2003.–2004. aastal toimunul. Kolmel reisil Iraaki elas autor kohalike elanike juures, kirjeldades nende elu sõja keskel, kuid ka sõdurite tegemisi, käies nendega kümmekonnal operatsioonil.

Teine raamat ilmus samuti 2008. aastal ja kannab nime “Kõik poisid ei saa suureks”. See oli autori esimene lasteraamat.

Aasta hiljem tuli välja noorteraamat “Head pahad poisid”, kus seiklusi jätkavad ka osa eelmise raamatu vanemaks saanud tegelasi.

2010. aastal ilmus ränduri käsiraamat “Seljakotiaabits”, mis on illustreeritud autori fotodega reisidelt Liibanoni, Süüriasse, Jordaaniasse, Iraaki, Iisraeli, Palestiinasse, Kõrgõzstani, Ühendemiraatidesse, Taisse, Indiasse, Malaisiasse ja Indoneesiasse.

“Raamat “Kõik poisid ei saa suureks” on poisteraamat, mida kirjutades tulid meelde enda poisikeseeas loetud teosed. Poisid on selles eas püsimatud ja nende tähelepanu on raske võita. Nii oli see ilmselt ka minuga, sest mäletan, et mulle meeldisid dialoogid ning kirjeldused kippusin vahele jätma. Eriti siis, kui need läksid poole lehekülje pikkuseks. Seepärast püüdsin enda raamatus leida dialoogide, kirjelduste, selgituste ja muu loba vahel tasakaalu.

Kuna mul oli huvitav ja tore lapsepõlv, kuhu kuulusid onnide ja parvede ehitamised, võitlused poistekampade vahel, parajalt rumalusi ja muidu mõnusat hullamist, siis oli seda raamatut lihtne kirjutada. Kõik raamatus kirjeldatud sündmused ja tegelased on lapsepõlvest pärit, neid on vaid fantaasia abil kokku sõlmitud.

Kirjutama asudes mõtlesin oma tollase sõbra ja pinginaabri peale, kes õnnetult suri. See on tema lugu, mis võimaldas mul ära rääkida ka muud lapsepõlveseiklused.

Kuna raamat räägib ajast 1980. aastate alguses, olin kirjutades mõnikord kimbatuses, sest ei teadnud, kas nüüdisaja lapsed kõigist meie tollastest aruteludes ja asjaajamistest aru saavad. Võib–olla kõigest ei saagi, aga oluline on, et selle ajastu elu praegustele lastele kaotsi ei läheks.

Teine raamat “Head pahad poisid” on kokkuvõttes samuti tõsise alatooniga ja räägib murdeikka jõudvatest poistest, kelle seiklused on karmimad kui esimeses raamatus.”